Termokolb,-tuntud ka kui vaakumkolb või termos hilise Põhja-Songi dünastia ajal kasutati juba sarnaseid seadmeid, mida tunti "soojavee{4}}kateldena" (*nuanshuifu*). 1903. aastal täiustas sakslane Reinhold Burger Dewari kolbi ja sai patendi; seejärel asutas ta 1904. aastal ettevõtte Thermos, et toodet toota ja müüa.
Hiina termokolbide tootmistööstus sai alguse 1920. aastatel Shanghais; esimene kodumaal toodetud kolb valmistati 1925. aastal ja maailma esimene 5-naelase käepidemega termokolb leiutati 1934. aastal. Selle tuumastruktuur koosneb vaakumklaasist vooderdist (sageli hõbe- või alumiiniumkattega) ja kummitihenditest, et minimeerida soojuskadu. Väliskestad on valmistatud materjalidest, nagu roostevaba teras või plast, ning soojuslikku efektiivsust suurendab kitsendatud pudelikael; tavaliselt suudavad need kolvid hoida kuuma vett 60 kraadi juures või külmasid jooke 4 kraadi juures umbes 12 tundi.
