Tänapäevase vaakumkolvi leiutas Šoti teadlane Sir James Dewar 1892. aastal. Uurides gaasi vedeldamist-madalat temperatuuri nõudvat protsessi-, vajas ta anumat, mis suudaks gaasi ümbritsevast temperatuurist eraldada. Ta andis klaasitehnikule nimega Burger ülesandeks puhuda kahekordse-seinaga klaasnõu; sisepinnad kaeti hõbedaga (või elavhõbedaga) ja seinte vahelt õhku eemaldati, et tekitada vaakum. See anum, mida tuntakse kui "Dewari kolbi", suudab säilitada oma sisu temperatuuri, -olgu see kuum või külm,{7}}pikemat aega. Kuna neid kolbe kasutatakse peamiselt kodumajapidamistes vee kuumana hoidmiseks, nimetatakse neid tavaliselt "kuumaveekolbideks" või termosteks.
Vaakumkolvi ehitus on suhteliselt lihtne. Selle tuumaks on kahe-seinaga klaasvooder; seinte vaheline ruum evakueeritakse vaakumi tekitamiseks ja kaetakse hõbeda või alumiiniumiga. Vaakum takistab soojusülekannet konvektsiooni teel, samas kui klaas ise on halb soojusjuht; hõbedane kate peegeldab kiirgava soojuse tagasi anumasse. Soojusülekanne toimub peamiselt kolme mehhanismi kaudu: juhtivus, konvektsioon ja kiirgus. Seintevaheline vaakum kõrvaldab õhumolekulid, blokeerides seeläbi nii soojusjuhtivuse kui ka konvektsiooni. Lisades siseseintele peegeldava katte, et minimeerida soojuskiirgust, luuakse ülitõhus, kuid odav termokonteiner. Ja vastupidi, kui kolb mahutab külmi vedelikke, takistab see välise soojuse kiirgamist sisemusse. Kork on tavaliselt valmistatud korgist või plastikust{8}}materjalidest, mis juhivad halvasti soojust.
